Esimene etapp: enne 1900. aastat on kaasaegse fermentaatori prototüüp lihtsate temperatuuri- ja soojusvahetusvahenditega.
Teine etapp: 1900.-1940. Aastal ilmnes 200 m 3 terase fermentaator, alustati pagaripärmide fermentaatoris õhurõhku ja käivitati väike fermentaator.
Õlletehase III etapi kolmas etapp: aastatel 1940-1960 hakkasid paranema sellised tehnoloogiad nagu mehhaaniline segamine, aeratsioon, aseptiline käitamine ja puhtatõulised kultuurid. On ilmnenud fermentatsiooniprotsessi parameetrid ja kontroll. Internetis pidev aurutreening. Mõõdeti pH-elektrood ja lahustatud hapniku elektrood ning arvuti käivitas fermentatsiooniprotsessi kontrolli. Fermentatsiooniproduktide, -seadmete eraldamine ja puhastamine ning järk-järgult turustamine.
Neljas etapp: 1960. aastast kuni 1979. aastani suurenes mehaanilise segaventilatsiooni fermentaatori maht 80-150 m3-ni. Ühekordse valgu massimaterjali tekkimise vajaduse tõttu on tekkinud rõhuregulaatorid ja rõhureguleerivad fermentaatorid, mis võivad ületada mõningaid gaasivahetus- ja soojusvahetusprobleeme. Arvutid hakkasid fermentatsioonitööstuses laialdaselt kasutama.
Viies etapp: alates 1979. aastast kuni praeguseni. Bioengineeringute ja tehnoloogia kiire areng on toonud kaasa uusi teemasid kääritamise tööstusele. Selle tulemusena hakkasid tootma suuremahulised rakukultuuride fermentatsioonipaake, geenitehnoloogia tooted nagu insuliin, interferoon kommertsiaalseks kasutamiseks.
